Elu on põnev

Heihopsti, poisid ja plikad! Nädal jälle möödas nagu sada kuuskümmend kaheksa tundi. Kirjutan seda postitust trammis, seepärast ärge imestage kui mõni kirjaviga sisse lipsab, sest siin loksutab ju koledasti ja alatihti peab vanamammidele, rasedatele ja joodikutele istet pakkuma.

Aga miks ma trammis olen? Vastus on väga lihtne - sain paar tundi tagasi piletita sõidu eest viis sotti trahvi ja kuulsin, et teist korda ei saa kahekümne nelja tunni jooksul uuesti trahvi teha, seega saan nüüd terve ööpäeva tasuta sõita. Eks ma millalgi lähen muidugi bussi ka, sest trammiliin on ju suhteliselt igav, sõidab ainult sinna, kuhu rööpad viivad, kaua sa ikka jaksad Tondi ja Ülemiste vahel tiirutada.

See, et ma trahvi sain, on muidugi paha, sest ega mul raha eriti ei ole. Tööl pole ka veel edutamist olnud, mis on minu võimekuse juures küllaltki imekspandav. Aga ma ju pidin kuidagi bändiproovist koju saama ja jala ma ei saanud minna, sest jalg on paistes. Mul juhtus väike õnnetus, tegelikult päris õnnelik õnnetus. Sellest kohe lähemalt.

Mul ühed kursusekaaslased ütlesid, et hakkavad väga kurja bändi tegema ja ma vist kogemata juhtusin mainima, et mulle meeldiks kitarri mängida. Millegi pärast arvasid nad, et ma oskan mängida, kuigi ma ainult ütlesin, et mulle meeldiks osata. Igatahes oli juba hilja ka ära öelda, kõik olid väga õhinas. No ma siis laenasin ühelt oma vanalt töökaaslaselt elektrikitarri. Ta on usklik ja kitarri peale olid kleebitud pildid Jeesusest ning keelepingutid olid ristikujulised. ma arvasin küll algul, et kurja muusika bändi selline stiil ei sobi, aga muud võimalust mul ka polnud.

Läksin proovi kohale ja hakkasime võime ning juhtmeid paika vedama. Küll see oli põnev! Tundsin end kui Bryan Adams. Siis aga hindasin ma oma füüsilisi näitajaid ühe komakoha jagu üle ja pillasin võimu omale jala peale. Pettumuse, valu ja häbi valasin kõik ühte pikka falsetiga vürtsitatud karjatusse. Seepeale jätisd teised oma tegemised pooleli ja plaksutasid mulle vaimustunult. Trummar tegi ettepaneku, et ma hakkaks hoopis solistiks, kuna mul pidavat olema väga poeetiline tämber. Nüüd ma siis olengi hoopis laulja. Selles pole midagi keerulist, vaja on ainult röökida ja näha võimalikult jube välja. Seda viimast ma ei pidanud isegi õppima, sest mänedžeri arvates on mul loomulik anne.

Aga nüüd ma pean minema. Olen juba viiendat korda Ülemistel. lähen toon endale ühe pikukese ja sõidan bussiga Nõmmele.

Vabandan

..et pole aega olnud kirjutada, linnas on ju nii huvitav elu. Kuigi tegelikult peaks aega just rohkem olema nüüd, kuna ikebana ringis ma enam ei käi. See on üks selline kurb lugu, aga kuna blogiski tuleb aus olla, siis ma räägin selle loo ära. Tegime parasjagu roosibuketti, mul oli tulemas kõige ilusam töö terve kursuse peale. Viimast lihvi tahtsin anda roosidele välgumihkliga, et teha roosi alumine külg tumedamaks, nö varjutada, et õie sära tõuseks rohkem esile. Ja siis läks terve töö põlema. Ehmatusest ajasin oma töö ümber ka veel ja mõned tööd põlesid veel ära. Tegelikult kõik tööd ja koos klassiga. Selle peale jäi see huviring katki. Kahju. Loodetavasti leiab kooli raha ja me saame oma tegevust jätkata.

Uudiseid veel niipalju, et olen nüüd doom-metal bändis laulja ja käisin kohtamas ühe kena neiuga. Aga nendest lähemalt mõni teine päev, praegu ma pean minema koju, mul on palju õppida.

Probleemid, probleemid

Ma vaatan siin, et teil on probleeme kommenteerimise ja oma arvamuse avaldamisega. Algul ma arvasin, et probleem on leheküljes, et teie kommentaarid ei ilmu. Helistasin Google'i peakorterisse, aga seal mind muidugi direktori jutule ei lastud. Nõudsin siis kedagi teist vastutavat ja mind suunati peakorteri välisterritooriumi halduse asejuhataja asetäitja jutule. Ta kuulas mu jutu ära, aga aidata ei osanud. Ütles, et äkki keegi ei kommenteerigi minu kirjutisi, ja üldse, tal pole selliste lolluste jaoks aega. Nojah, ega lihtrahva probleemid suuri ülemusi ei huvita. Loodetavasti see mure neil varsti laheneb ja teie arukad mõtteavaldused jõuavad ikka millalgi minuni.

Paar viimast päeva on väga kiired olnud, pole õieti aega kirjutada. Mõtteid on igasuguseid, aga lihtsalt nii palju tegemist on. Mul on ju kool ja töö ja huviringid ka veel.
Jah, käin tööl ka - poole kohaga McDonald'sis. Olen seal olnud alles kaks kuud, nii et esialgu tohin ainult salatit hakkida ja ülemisi kuklipooli küpsetada, aga ma saan hästi hakkama, ju nad varsti edutavad mind ka kukli alumisele poolele. Siis saan kotlettide juurde ja kaugel see osakonnajuhataja ametki on.


Ma käin ka ikebana ja IT-ringides. Algul ma tahtsin võtta jõusaali ja rallikursusi, aga need olid täis. Ema ütles, et võta ikka midagi, millest kasu ka on, ja siis ma läksin ikebanasse. See pole väga keeruline, tuleb erinevaid oksi vaasi panna. See tuleb mul ka hästi välja. Minu esimese töö nimetas juhendaja Tsunamiks. Ilmselt see mõjus nii võimsalt. IT ringis nii tore ei ole. Seal peab arvutama jällegi hästi palju ja see mulle ei meeldi. Aga siis, kui teised tegelevad programmide ja maatriksitega, mängin mina salaja Spider Solitaire'i. Keegi ei saa aru, sest nad kõik on lühinägelikud seal. Juhendajale jäin ükskord vahele, aga ma ütlesin talle, et tegin ise selle mängu ja vaatan nüüd, kas see ikka töötab korralikult. Ta patsutas mind õlale ja lubas dekanaati kiiduavalduse anda. Napikas.

Aga nüüd mul hakkab kiire, pean minema ikebana jaoks pajuvitsasid ja adru korjama. Eks millalgi siis jälle näeme.

Ülikooli astumisest

Tegelikult ma alles sel aastal tulin ülikooli, sest varem ei olnud võimalik. Ma päris täpselt ei teadnud ka ennem, mida ma teha tahan. Arvasin, et arst oleks väga lahe olla. Läksin Tartu Ülikooli ja seal astusin kohe sisse. Töömehed said väga pahaseks, et ma sisse astusin, sest nad olid selle trepi just valanud. Ma vabandasin ja sel aastal enam sisse astuda ei üritanud - Tartu Ülikooli siis.

Püksid olid poole põlveni seguga koos, ega nii ei saa ju minna sisse astuma. Kiirustasin bussijaama ja vurasin koju tagasi. Tee peal kuivas segu püksisäärel ära ja muutus kõvaks kui kivi. Ega sellest ei olnudki midagi, ainult raske oli ja kogemata lõhkusin püksisäärega ära ühe vindise onu pudeli, mille ta oli bussi vahekäiku toetanud. Õnneks vanamees magas ja leviva õllehaisu peale vaid norsatas korra nii et sõõrmed paisusid nagu kaks karvast lehtrit.

Vahepealsel aastal õppisin kõvasti ja sain teada, et arst peab viis aastat vähemalt koolis passima. No nii kaua ma küll ei viitsi õppida, päris hea kohe, et ma sisse ei saanud.
Lugesin kodus palju ajalehti ja mõtlesin, et küll oleks vahva olla ajakirjanik - reisid ringi ja kirjutad lugusid erinevatest inimestest. Kui ajalehti lugeda, siis saab hästi selgeks, kuidas ajakirjanik olla. Ma lugesin palju ja kirjutasin isegi mõne loo. Intervjueerisin ema ja tegin oma nelja-aastasest vennast kirjeldava olmeloo. Võibolla ma panen need siia üles ka kunagi, siis saate lugeda.

Kahjuks ma jällegi sisse ei saanud, saatusel on ilmselt minu jaoks mingid paremad plaanid. Muidu oleks kõik olnud tore, aga seal oli akadeemiline test ja siis see vestlus. Küll seal testis küsiti igasuguseid asju - matemaatikat ja loogilist mõtlemist läks palju vaja. Mul matemaatika ei ole kunagi hea olnud, pigem ikka kirjutamine ja nii. Nii kui ma numbreid näen, läheb mul kohe silme eest kirjuks, kõrvas hakkab vilistama ja vererõhk langeb absoluutse nullini. Sellepärast ma kirjutan üldse kõik numbrid tähtedega (koolis matemaatika tunnis oli vahel päris keeruline).

Vestlusel mul ka väga hästi ei läinud. Nad ei tahtnud seal üldse teada minust, vaid küsisid igasugu asju Euroopa Liidu kohta ja kellegi Juhan Peegli kohta ja muude inimeste kohta, keda ma ei tundnud. Algul ma mõtlesin nende otsuse mind mitte vastu võtta vaidlustada, sest vestlus oli ebaõiglane. Selle asemel, et rääkida minust, küsisid nad mult hoopis oma tuttavate kohta. No kust mina tean, mida on teinud see Peegel või too sakslane Kreutswald või keegi Peterson. Ma küsisin kohe hästi teravalt vastu, et kas te ise teate neid mehi, nemad vaatasid mulle imestunult otsa ja ütlesid, et loomulikult nad tunnevad neid. No miks te siis minu käest küsite, kui te ise neid tunnete - helistage neile, küsige, mida nad tegid ja asi selge. Aga võimuinstantsidega vaielda on ju mõttetu, sellepärast ma ei hakanud kohut käima ja proovisin järgmine aasta hoopis Tallinna Ülikooli.

Seal hakkas kehtima selline lävend, mille põhjal ma ülikooli sisse sain. Ma algul arvasin, et korraldatakse mingi turniir, mille käigus kõik lävendi punkte koguvad - et nagu hüppamine, kes lävepakust kaugemale saab - aga selleks ei pidanudki midagi tegema, viisin oma paberid sinna lihtsalt ja olingi kohe ülikoolis sees. Ja sealt maalt hakkabki mu teadlase ja sotsiaalselt aktiivse inimese elu.

Tere

Tere! Mina olen Ahto Tikker. Ma õpin ülikoolis ja kui kooli ära lõpetan, tahaks teha päris oma äri. Selleks ma võtan laenu ja palkan töölised ja ametnikud ning hiljem teenin kõvasti raha. Aga enne on vaja kool ära lõpetada.

Blogipidamine on nüüd ju hästi populaarne, nii saab palju sõpru endale ja saab maailma asjade kohta oma arvamust avaldada. Mina olen selline inimene, et ma kohe näen igasuguseid asju enda ümber ja kui midagi väärib tähelepanu, siis tahan kohe sõna võtta. Kus viga näed laita, seal tule ja laida, nagu eesti vanasõna ütleb. Ja lisaks ütleb mu ema, et mul on terav sotsiaalne närv.

Ma siis püüangi nüüd hakata kirjutama siia endast ning asjadest mis mind huvitavad. Lodetavasti pakuvad mu mõtted ka teile huvi ja me saame koos siin maailmas midagi paremaks teha.

Head lugemist!