Elu on põnev

Heihopsti, poisid ja plikad! Nädal jälle möödas nagu sada kuuskümmend kaheksa tundi. Kirjutan seda postitust trammis, seepärast ärge imestage kui mõni kirjaviga sisse lipsab, sest siin loksutab ju koledasti ja alatihti peab vanamammidele, rasedatele ja joodikutele istet pakkuma.

Aga miks ma trammis olen? Vastus on väga lihtne - sain paar tundi tagasi piletita sõidu eest viis sotti trahvi ja kuulsin, et teist korda ei saa kahekümne nelja tunni jooksul uuesti trahvi teha, seega saan nüüd terve ööpäeva tasuta sõita. Eks ma millalgi lähen muidugi bussi ka, sest trammiliin on ju suhteliselt igav, sõidab ainult sinna, kuhu rööpad viivad, kaua sa ikka jaksad Tondi ja Ülemiste vahel tiirutada.

See, et ma trahvi sain, on muidugi paha, sest ega mul raha eriti ei ole. Tööl pole ka veel edutamist olnud, mis on minu võimekuse juures küllaltki imekspandav. Aga ma ju pidin kuidagi bändiproovist koju saama ja jala ma ei saanud minna, sest jalg on paistes. Mul juhtus väike õnnetus, tegelikult päris õnnelik õnnetus. Sellest kohe lähemalt.

Mul ühed kursusekaaslased ütlesid, et hakkavad väga kurja bändi tegema ja ma vist kogemata juhtusin mainima, et mulle meeldiks kitarri mängida. Millegi pärast arvasid nad, et ma oskan mängida, kuigi ma ainult ütlesin, et mulle meeldiks osata. Igatahes oli juba hilja ka ära öelda, kõik olid väga õhinas. No ma siis laenasin ühelt oma vanalt töökaaslaselt elektrikitarri. Ta on usklik ja kitarri peale olid kleebitud pildid Jeesusest ning keelepingutid olid ristikujulised. ma arvasin küll algul, et kurja muusika bändi selline stiil ei sobi, aga muud võimalust mul ka polnud.

Läksin proovi kohale ja hakkasime võime ning juhtmeid paika vedama. Küll see oli põnev! Tundsin end kui Bryan Adams. Siis aga hindasin ma oma füüsilisi näitajaid ühe komakoha jagu üle ja pillasin võimu omale jala peale. Pettumuse, valu ja häbi valasin kõik ühte pikka falsetiga vürtsitatud karjatusse. Seepeale jätisd teised oma tegemised pooleli ja plaksutasid mulle vaimustunult. Trummar tegi ettepaneku, et ma hakkaks hoopis solistiks, kuna mul pidavat olema väga poeetiline tämber. Nüüd ma siis olengi hoopis laulja. Selles pole midagi keerulist, vaja on ainult röökida ja näha võimalikult jube välja. Seda viimast ma ei pidanud isegi õppima, sest mänedžeri arvates on mul loomulik anne.

Aga nüüd ma pean minema. Olen juba viiendat korda Ülemistel. lähen toon endale ühe pikukese ja sõidan bussiga Nõmmele.