Ülikooli astumisest

Tegelikult ma alles sel aastal tulin ülikooli, sest varem ei olnud võimalik. Ma päris täpselt ei teadnud ka ennem, mida ma teha tahan. Arvasin, et arst oleks väga lahe olla. Läksin Tartu Ülikooli ja seal astusin kohe sisse. Töömehed said väga pahaseks, et ma sisse astusin, sest nad olid selle trepi just valanud. Ma vabandasin ja sel aastal enam sisse astuda ei üritanud - Tartu Ülikooli siis.

Püksid olid poole põlveni seguga koos, ega nii ei saa ju minna sisse astuma. Kiirustasin bussijaama ja vurasin koju tagasi. Tee peal kuivas segu püksisäärel ära ja muutus kõvaks kui kivi. Ega sellest ei olnudki midagi, ainult raske oli ja kogemata lõhkusin püksisäärega ära ühe vindise onu pudeli, mille ta oli bussi vahekäiku toetanud. Õnneks vanamees magas ja leviva õllehaisu peale vaid norsatas korra nii et sõõrmed paisusid nagu kaks karvast lehtrit.

Vahepealsel aastal õppisin kõvasti ja sain teada, et arst peab viis aastat vähemalt koolis passima. No nii kaua ma küll ei viitsi õppida, päris hea kohe, et ma sisse ei saanud.
Lugesin kodus palju ajalehti ja mõtlesin, et küll oleks vahva olla ajakirjanik - reisid ringi ja kirjutad lugusid erinevatest inimestest. Kui ajalehti lugeda, siis saab hästi selgeks, kuidas ajakirjanik olla. Ma lugesin palju ja kirjutasin isegi mõne loo. Intervjueerisin ema ja tegin oma nelja-aastasest vennast kirjeldava olmeloo. Võibolla ma panen need siia üles ka kunagi, siis saate lugeda.

Kahjuks ma jällegi sisse ei saanud, saatusel on ilmselt minu jaoks mingid paremad plaanid. Muidu oleks kõik olnud tore, aga seal oli akadeemiline test ja siis see vestlus. Küll seal testis küsiti igasuguseid asju - matemaatikat ja loogilist mõtlemist läks palju vaja. Mul matemaatika ei ole kunagi hea olnud, pigem ikka kirjutamine ja nii. Nii kui ma numbreid näen, läheb mul kohe silme eest kirjuks, kõrvas hakkab vilistama ja vererõhk langeb absoluutse nullini. Sellepärast ma kirjutan üldse kõik numbrid tähtedega (koolis matemaatika tunnis oli vahel päris keeruline).

Vestlusel mul ka väga hästi ei läinud. Nad ei tahtnud seal üldse teada minust, vaid küsisid igasugu asju Euroopa Liidu kohta ja kellegi Juhan Peegli kohta ja muude inimeste kohta, keda ma ei tundnud. Algul ma mõtlesin nende otsuse mind mitte vastu võtta vaidlustada, sest vestlus oli ebaõiglane. Selle asemel, et rääkida minust, küsisid nad mult hoopis oma tuttavate kohta. No kust mina tean, mida on teinud see Peegel või too sakslane Kreutswald või keegi Peterson. Ma küsisin kohe hästi teravalt vastu, et kas te ise teate neid mehi, nemad vaatasid mulle imestunult otsa ja ütlesid, et loomulikult nad tunnevad neid. No miks te siis minu käest küsite, kui te ise neid tunnete - helistage neile, küsige, mida nad tegid ja asi selge. Aga võimuinstantsidega vaielda on ju mõttetu, sellepärast ma ei hakanud kohut käima ja proovisin järgmine aasta hoopis Tallinna Ülikooli.

Seal hakkas kehtima selline lävend, mille põhjal ma ülikooli sisse sain. Ma algul arvasin, et korraldatakse mingi turniir, mille käigus kõik lävendi punkte koguvad - et nagu hüppamine, kes lävepakust kaugemale saab - aga selleks ei pidanudki midagi tegema, viisin oma paberid sinna lihtsalt ja olingi kohe ülikoolis sees. Ja sealt maalt hakkabki mu teadlase ja sotsiaalselt aktiivse inimese elu.